Rääkime Intellektuaalomandist (teema 6)

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi oma ramatus “The Case for Copyright Reform”  Teevad järgmised ettepanekud intellektuaalomandi seaduste muutmiseks:

1. Moral Rights Unchanged – Ainult autoril on õigus autoriks end nimetada, ja teised ei saa ilma tõendita end autoriks nimetada.
2. Free Non-Commercial Sharing – Kõik peavad olema võimalik intellektuaalomand oma tava elus kasutada, kui asi ei ole seotud rahaga, siis kasutamine on tasuta.
3. 20 Years Of Commercial Monopoly – Praegune intellektuaalomandi kaitse on eluiga + 70 aastat, see on liiga pikk, ja tuleb seda maha tõmmata 20 aastani.
4. Registration After 5 Years -  Kui autor ei ole end regestreerunud 5 aasta jooksul, siis ta loobub oma intellektuaalomandi kaitsest
5. Free Sampling – Kindlat reeglid kuidas  kasutada teiste inimeste intellektuaalomand näiteks paroodia, remiksi tegemiseks, või tsitaatide kasutamist.
6. A Ban on DRM – Loobuda tootjatele kehtestada oma reegleid, ja neid läbisurud tehniliste meetmete kaudu.
    

Minu arvates kõik neid ettepanekud on head ja ajakohased.

Esimene punkt on arusaadav ja keegi intellektuaalomandi vastu olevatest ei nõua vastast, nagu autorid ise mainisid „”Give credit where credit is due” is a good maxim that everybody agrees with“.

Teist punkt on mulle väga lähedal, et kui ma ostan endale näiteks maal, miks ainult mina saan seda nautida? Miks ma ei saa seda näidata oma sõpradele? Kas ma üldse ei julge seda oma seinale panna äkki keegi kes ei maksnud näeb???

Kolmas punkt on minu meeles ka loomulik, kui ma tahan laulata armastus laul kas ma pean siis oodata kuna autor sureb ära, ja siis veel 70 aastat? Või isegi mitte autori surma oodata, aga record company, mis piltlikult rääkides „väänas käed ära“ ja suunistas autori  lepingule, et autoriomand on nüüd rekord company oma… See veel paar huvitavad punkti mis autorid üles ei võtnud: kuidas saab oma autoriõigus müüa või osta? Kui sa oled autor sa oled autor, ja mingi raha ei muuta seda, Kasutades autorite analoogiat, seda et ma maksan ABBA’le raha ei tee mind ABBA’ks, nad on ikkagi autorid, ja intellektuaal omand peab kuuluma neile. Teine huvitab punkt, kuidas eristada intellektuaalomand kui tegemist on kollektiiv tööga? Kui võtta näiteks suur labor, mis leiutas uus ravim, kelle intellektuaal  omand selle peal on? Kas pea uurija oma kes lõi läbi granti saamine selle uurimistöö peale? Noor teadlasele, kellelt tuli põhiidee? Keskea laborandile kes aitas idee elu sisseviimisega? Või hoopis koristaja kes puhastas petri tassid? Kõik mängisid oma rolli, ja ilma nendeta ei tuleks midagi välja.

Neljas ja Viies punktidega ei ole ma eriti kokku puutunud, aga kõlavad nad küll loogiliselt.

Kuues punktil olen ka kahe käega poolt! Miks CD mis ma ostsin ei sa tagakoopia teha, kui midagi juhtub originaal CDga?

 

Kui tekkisid esimesed raamatukogud, siis räägiti et rohkem ei kirjutata ega ei müüa ühtegi raamatut, pole ju mõtted, kui raamarukogust saab neid tasuta laenutata. Mis me näeme sada aasta möödus? Raamatut kirjutatakse, ja avaldatakse siiamaani nähtamatu kogustest. Näiteks võib tuua NSVL, kõik oma miinuste puhul, intellektuaalomandi  õigust praeguses mõttes seal ei olnud, esimene kosmose lend või kolm neljast Veenemaale toodut Oskari film oli just NSVL saavutus.

Rääkime „Netikettist“. (teema 5)

Neti etiketil ehk Netiketil on 10 käsku kas tee neid teate? Mina küll varem ei teadnud, siin nad siis on:

Netiketti  10 käsku:

1. Ole inimene (Remember the human).
2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).
3. Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth).
5. Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
6. Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
7. Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
8. Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).
9. Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).
10. Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).

Kui tihti te kasutan neid oma e-suhtumises? Kui vaadata minu interneti kogemus siis laius laastus võib seda jagada kaheks suureks rühmaks: suurem osa on minu tuttavad reaalelus (peamiselt sõbrad), kellega on mingil põhjusel praegu mugavam rääkida e-teel, aga kellega ma ka tihipeal kohtun realelus, ja mulle tundmatut inimesed, kellega ma kohtusin internetis „juhuslikult“ ja tõenäoliselt rohkem ei puutu kokku. Nende peal on mul täiesti erinevat käitumismaali.

Esimene gruppi puhul kindlasti peetan kinni käsud: käitun nagu mina, inimesena,  käituksin reaal elus, seega vaatan kus suhtumine toimub.  4 jaga on natuke keerulisem, kuna sõprade rääkimisele on küll koht kus nalju ja killud visata, aga minu arusaamast see ei ole aega /bandwidth raiskamine (kuigi ei edasta tähtsad ja  vajalikud infot), sest see ongi eesmärk. „Sõimus sõdu“ küll juhtub, aga priivaat chatides, ja muidugi healoomulikud, vesteldatakse ju sõpradega. 8-10 on ka kõik OK. Seega tuleb tunnistada et need käsud on loogilised, ja neid on hea peeta, võiks isegi öelda et nad kehtivad ka reaal maailma suhtumise puhul (4-jandal käsul võib ainult võrguühendust ära võtta).

Teise gruppi puhul, võin öelda et see on enamuses mul mängude sees suhtlemine, nendega kes soovivad mängu ajal või pärast seda midagi arutleda või aurutada. Siin ma pean tunnistama et ei pea alati 7  reegel, mõni kord inimesed just nagu küsivad et neid mõnitaks (jah ütleme ausalt mõnikord tundub nii hea natuke trollina olla). Teiselt poolt on olnud ka vestluseid mis oma algus saanud küll sõimamist, aga kasutades (mitteteadlikult) need 10 lihtsat reeglid lõppesid healoomuliku vestlusega. Eriti tähtis siin puhul on just punkt 6, ehk jaga oma teadmisi. Ehk kui ebaõiglaste sõimamise peale, sa räägid miks ja kus sa võitsid, ja kus olid vastase vead mis sa nägid siis see tihipeal viib  vestlus „produktiivsale“ suunale, ja mõlemad pooled lähevad sellest hea meelega. Trollimise puhul on see õige ainult ühe poole jaoks.

Seega võin öelda, et isegi nende teatamata enamus ajal jälgisin „10 netiketti käsku“ , aga kuidas teie arvate, kas on nende jälitamine hea idee, või reeglid on selleks et neid purustada?

Uskume globalismile ja kõig saab paremaks (teema 4)

Lugesin läbi Pekka Himaneni 2004. aasta raport Soome Parlamendile. Tegemist on suht vana (juba 13 aastat selle ajast möödunud , kui kiiresti aeg lendab!) raportiga, kus ta kiiresti vaatab üle praeguse maailma 3 arengu mudelit, ja teeb ettepanekut kuidas reformeerida Soome(EU), ehk heaolu, mudelit.

3 põhimudelid mis Pekka Himanen näeb on: USA (Silicon Valley ) mille iseloomustab neoliberalism, ja suured kontrastid ühiskonnas kus ühed saavad kõike ja teised praktiliselt midagi. Aasia mille iseloomustab maksude vähendamine ja sellega võitlemine tööstuse saamise. Ja Euroopa ehk heaolu ühiskond. Ma ei ole temaga siin väga nõus, need kolm mudelid on küll olemas aga nad ainukesed ei ole. Näiteks Hiinat ta paneb Aasaia mudelisse, aga minu arusaamas Hiina erineb teisest riikides, riiklik sektor on seal valdav. Ka erinev Euroopa mudelist Venemaa, kus viimasel ajal rõhk just industrialisatsiooni peale.

Kui rääkida tema pakkumistest siis osa mulle meeldis osa küll mitte. Meeldisid suur rõhk õppimise peale, arvamus et pension sattub liiga hilja (ma arvan samamoodi aga teistel põhjustel: töötlus noortel on väga suur mõnedes EU riikides see on üle 25%, ja see on suur oht ühiskonnale), arusaamine et füüsiline aktiivsus on väga tähtis nii kehale kui vaimule, ja see et soovitab sotsiaalne käitumine ja ühiskond tuleb kaitsma ja propageerima.

Nendele asjadele mis mulle ei meeldinud:

                Laissez-faire lähenemine – See lähenemine on küll populaarne, aga ei ole alati kõige parim. Tihipeal võetakse vastu otsused mis on head lähituleviku vaadates, aga kahjulikud pikkemas perspektiivis.

                Detsentralisatsioon – See küll tõstab ühiskonna / majandus  stabiilsust, aga kannatab juhtumis võimalused eriti rasketel aegadel, mis meid ees ootavad (energia ja ressursside defitsiit). Ka kannatab võimalus kontsentreeruda ressursse suurtele projektidele.

                Globaalne kultuur ja immigratsioon – Tema poolt toonud California näide ei tööta heaoluühiskonnas. Autor ise märkab et USA’s on neo-liberalis, ehk ühiskond ei kulu ressursse oma sotsiaal sfääri tõstmisele. Tema „positiivses“ näides toimub just väga range „doorman“ lähenemine kus võetakse vastu ainult need kes on vajalikud, tema, ebaloogiliselt, teeb järeldus et tuleb „avatud uste“ poliitikat pidada. Praegune EU pagulaste kriis näitab et mõttetu avatu usute poliitika võib kahjustada.

Ja muu kriitika:

 Ettekannas on küll pakkumised, aga ei ole ühtegi positiivsed näidet kus tema poolt pakutud võeti kasutusele ja midagi sellest välja tuli. Nagu räägitakse et praktika näitab kas teooria õigust.  Ettekannas ka laius laastus puuduvad numbrid mis tõestavad tema mõtted. Ka ei ole numbrid . Autoril on ka nii nimetatud „roosa prillid“ peal, see osaliselt kattub eelmise puudusega, ta märgistab probleeme (aga ei põhjenda miks nad on põhjalised probleemid), teeb ettepanekut ja ütleb et „nii saab kõik korda“ (ilma mingit põhjendus) . Ta vaatab olukord kui nagu kõik oleks kogukonna heaks suunatud, tihipeal on aga paljud panevad omad intressid ühiskonna ees, see toimub nii inimese tasandil, kui ka riiklikul tasandil. Ta on julge teha pakkumised globaalse majanduse muutmiseks, aga sellest ettekannast lähtuvalt tal on kahtlane arusaamine majandusest.

Kokkuvõtteks võin öelda ma leidsin seda ettekannet mitte väga informatiivseks, väga vähe oli suunatud sellele et kuidagi tõestada seda mida proff. Heimanen väitas. Ka artiklis oli näha et autor on suur Laissez-faire, liberalismi ja globalismi  toetaja, kahjuks need teemad on liga suured et neid siin üles võtta. Ettekannas leidsin rohkem kahjulike ettepanekuid kui head. Aga mis on teie mõtted selle kohta?