Uskume globalismile ja kõig saab paremaks (teema 4)

Lugesin läbi Pekka Himaneni 2004. aasta raport Soome Parlamendile. Tegemist on suht vana (juba 13 aastat selle ajast möödunud , kui kiiresti aeg lendab!) raportiga, kus ta kiiresti vaatab üle praeguse maailma 3 arengu mudelit, ja teeb ettepanekut kuidas reformeerida Soome(EU), ehk heaolu, mudelit.

3 põhimudelid mis Pekka Himanen näeb on: USA (Silicon Valley ) mille iseloomustab neoliberalism, ja suured kontrastid ühiskonnas kus ühed saavad kõike ja teised praktiliselt midagi. Aasia mille iseloomustab maksude vähendamine ja sellega võitlemine tööstuse saamise. Ja Euroopa ehk heaolu ühiskond. Ma ei ole temaga siin väga nõus, need kolm mudelid on küll olemas aga nad ainukesed ei ole. Näiteks Hiinat ta paneb Aasaia mudelisse, aga minu arusaamas Hiina erineb teisest riikides, riiklik sektor on seal valdav. Ka erinev Euroopa mudelist Venemaa, kus viimasel ajal rõhk just industrialisatsiooni peale.

Kui rääkida tema pakkumistest siis osa mulle meeldis osa küll mitte. Meeldisid suur rõhk õppimise peale, arvamus et pension sattub liiga hilja (ma arvan samamoodi aga teistel põhjustel: töötlus noortel on väga suur mõnedes EU riikides see on üle 25%, ja see on suur oht ühiskonnale), arusaamine et füüsiline aktiivsus on väga tähtis nii kehale kui vaimule, ja see et soovitab sotsiaalne käitumine ja ühiskond tuleb kaitsma ja propageerima.

Nendele asjadele mis mulle ei meeldinud:

                Laissez-faire lähenemine – See lähenemine on küll populaarne, aga ei ole alati kõige parim. Tihipeal võetakse vastu otsused mis on head lähituleviku vaadates, aga kahjulikud pikkemas perspektiivis.

                Detsentralisatsioon – See küll tõstab ühiskonna / majandus  stabiilsust, aga kannatab juhtumis võimalused eriti rasketel aegadel, mis meid ees ootavad (energia ja ressursside defitsiit). Ka kannatab võimalus kontsentreeruda ressursse suurtele projektidele.

                Globaalne kultuur ja immigratsioon – Tema poolt toonud California näide ei tööta heaoluühiskonnas. Autor ise märkab et USA’s on neo-liberalis, ehk ühiskond ei kulu ressursse oma sotsiaal sfääri tõstmisele. Tema „positiivses“ näides toimub just väga range „doorman“ lähenemine kus võetakse vastu ainult need kes on vajalikud, tema, ebaloogiliselt, teeb järeldus et tuleb „avatud uste“ poliitikat pidada. Praegune EU pagulaste kriis näitab et mõttetu avatu usute poliitika võib kahjustada.

Ja muu kriitika:

 Ettekannas on küll pakkumised, aga ei ole ühtegi positiivsed näidet kus tema poolt pakutud võeti kasutusele ja midagi sellest välja tuli. Nagu räägitakse et praktika näitab kas teooria õigust.  Ettekannas ka laius laastus puuduvad numbrid mis tõestavad tema mõtted. Ka ei ole numbrid . Autoril on ka nii nimetatud „roosa prillid“ peal, see osaliselt kattub eelmise puudusega, ta märgistab probleeme (aga ei põhjenda miks nad on põhjalised probleemid), teeb ettepanekut ja ütleb et „nii saab kõik korda“ (ilma mingit põhjendus) . Ta vaatab olukord kui nagu kõik oleks kogukonna heaks suunatud, tihipeal on aga paljud panevad omad intressid ühiskonna ees, see toimub nii inimese tasandil, kui ka riiklikul tasandil. Ta on julge teha pakkumised globaalse majanduse muutmiseks, aga sellest ettekannast lähtuvalt tal on kahtlane arusaamine majandusest.

Kokkuvõtteks võin öelda ma leidsin seda ettekannet mitte väga informatiivseks, väga vähe oli suunatud sellele et kuidagi tõestada seda mida proff. Heimanen väitas. Ka artiklis oli näha et autor on suur Laissez-faire, liberalismi ja globalismi  toetaja, kahjuks need teemad on liga suured et neid siin üles võtta. Ettekannas leidsin rohkem kahjulike ettepanekuid kui head. Aga mis on teie mõtted selle kohta?