Rääkime Intellektuaalomandist (teema 6)

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi oma ramatus “The Case for Copyright Reform”  Teevad järgmised ettepanekud intellektuaalomandi seaduste muutmiseks:

1. Moral Rights Unchanged – Ainult autoril on õigus autoriks end nimetada, ja teised ei saa ilma tõendita end autoriks nimetada.
2. Free Non-Commercial Sharing – Kõik peavad olema võimalik intellektuaalomand oma tava elus kasutada, kui asi ei ole seotud rahaga, siis kasutamine on tasuta.
3. 20 Years Of Commercial Monopoly – Praegune intellektuaalomandi kaitse on eluiga + 70 aastat, see on liiga pikk, ja tuleb seda maha tõmmata 20 aastani.
4. Registration After 5 Years -  Kui autor ei ole end regestreerunud 5 aasta jooksul, siis ta loobub oma intellektuaalomandi kaitsest
5. Free Sampling – Kindlat reeglid kuidas  kasutada teiste inimeste intellektuaalomand näiteks paroodia, remiksi tegemiseks, või tsitaatide kasutamist.
6. A Ban on DRM – Loobuda tootjatele kehtestada oma reegleid, ja neid läbisurud tehniliste meetmete kaudu.
    

Minu arvates kõik neid ettepanekud on head ja ajakohased.

Esimene punkt on arusaadav ja keegi intellektuaalomandi vastu olevatest ei nõua vastast, nagu autorid ise mainisid „”Give credit where credit is due” is a good maxim that everybody agrees with“.

Teist punkt on mulle väga lähedal, et kui ma ostan endale näiteks maal, miks ainult mina saan seda nautida? Miks ma ei saa seda näidata oma sõpradele? Kas ma üldse ei julge seda oma seinale panna äkki keegi kes ei maksnud näeb???

Kolmas punkt on minu meeles ka loomulik, kui ma tahan laulata armastus laul kas ma pean siis oodata kuna autor sureb ära, ja siis veel 70 aastat? Või isegi mitte autori surma oodata, aga record company, mis piltlikult rääkides „väänas käed ära“ ja suunistas autori  lepingule, et autoriomand on nüüd rekord company oma… See veel paar huvitavad punkti mis autorid üles ei võtnud: kuidas saab oma autoriõigus müüa või osta? Kui sa oled autor sa oled autor, ja mingi raha ei muuta seda, Kasutades autorite analoogiat, seda et ma maksan ABBA’le raha ei tee mind ABBA’ks, nad on ikkagi autorid, ja intellektuaal omand peab kuuluma neile. Teine huvitab punkt, kuidas eristada intellektuaalomand kui tegemist on kollektiiv tööga? Kui võtta näiteks suur labor, mis leiutas uus ravim, kelle intellektuaal  omand selle peal on? Kas pea uurija oma kes lõi läbi granti saamine selle uurimistöö peale? Noor teadlasele, kellelt tuli põhiidee? Keskea laborandile kes aitas idee elu sisseviimisega? Või hoopis koristaja kes puhastas petri tassid? Kõik mängisid oma rolli, ja ilma nendeta ei tuleks midagi välja.

Neljas ja Viies punktidega ei ole ma eriti kokku puutunud, aga kõlavad nad küll loogiliselt.

Kuues punktil olen ka kahe käega poolt! Miks CD mis ma ostsin ei sa tagakoopia teha, kui midagi juhtub originaal CDga?

 

Kui tekkisid esimesed raamatukogud, siis räägiti et rohkem ei kirjutata ega ei müüa ühtegi raamatut, pole ju mõtted, kui raamarukogust saab neid tasuta laenutata. Mis me näeme sada aasta möödus? Raamatut kirjutatakse, ja avaldatakse siiamaani nähtamatu kogustest. Näiteks võib tuua NSVL, kõik oma miinuste puhul, intellektuaalomandi  õigust praeguses mõttes seal ei olnud, esimene kosmose lend või kolm neljast Veenemaale toodut Oskari film oli just NSVL saavutus.