Amazon Code of Business Conduct and Ethics (teema 15)

Amazon Code of Business Conduct and Ethics (teema 15)

 Avastasin et enamus IT gigantide eetikakoodeksid on pikad ja keerukad, kirjutatud enamasti “advokaatide keeles”. Amazoni eetika/käitumise kood on aga meeldiv erinevus.  Seal on vaid 12 lühikest ja lihtsalt arusaadavad  punkti. (Kui mina teeks eetika koodeks siis punkt üks oleks kindlasti:  “kõik geniaalne on lihtne, seega tee/sõnasta kõik lihtsalt ja arusaadavalt” või midagi sarnast).

Amazoni eetikakoodeks esimene punkt on aga “Tegutse vastavalt seadusega” – ka väga hea ja loogiline punkt, ja seega nad võiksid peaaegu lõpetama, sest enamus  ülejanud punktid on selle punktiga juba kaetud. On ju arusaadav et näiteks altkäemaksud, hinna kokkulepped, ahistamine jne. on seadus vastane, seega milleks seda eraldi välja tuua? Ainult rõhutamiseks?

Kolm punkti mis on “seadustele ekstra” on: 5. Tervis ja Ohutus, 9. Probleemide raporteerimine ja 10. Perioodilised kontrollid kuidas teatud ametid järgnevad eetika koodeks.

Üldiselt Amazoni eetikakoodeks, on käitu vastavalt seadusele, eriti rõhuga finants ja ahistamise kuritegude peale, ja kindel eeskiri kuidas tegutseda kui näed et midagi on valesti. Ka on hea et väljatoodut et koodeks on kõigele üks ja sama. Samas aga midagi suurt just „eetikaga“ ma siin ei leidnud, „kõik mis seadusega lubatud“ ei ole ju tõesti eetika! Kus on ühiskonna / inimeste / töötajate hea või kasulikkus? Aga teiselt küljest mis ma tahan suurest rahvusvahelisest poest? Mille ainus eesmärk on raha teenida, küll selline „eetika“ koodeks Amazonile siis sobib!

Ära ole cowboy! teema (11)

Tänane ülesanne oli: “Analüüsi ajaveebiartiklis üht tarkvara arendus- ja üht ärimudelit mõne konkreetse projekti näitel.”  Kuna mul on täiesti 0 kogemust programmerimis, tuleb internetis midagi väljaotsida. Kuna olen laisk, aga samas tahan “huvitav” olla ja võtta midagi mida kedagi teine ei taha kirjutada mõtlesin et googeldan ”cowboy coding”. Tuleb välja et “surprise, surprise” eriti märkus väärilised projektid selle meetodiga ei ole!

Leidsin aga selline, kindlasti negatiivne,  „cowboy codder way“ kirjeldus. Kolleegide poolt on kindlasti  (toon välja vaid mõned):

• Kiirus millega ma saan midagi kokkupanna määrab kui hea ma olen.
• Inimesed, kellel on vaja kommentaarid et minu koodi aru saada, on liiga rumalad et minuga töötada.
• Inimesed, kes küsivad minu koodi kohta küsimused, on liiga rumalad et seda aru saada ja seega liiga rumalad et minuga töötada.
• Teiste inimeste kood on halb, aga minu oma on ilmselge ja ilus.
• Compaileri-sõltuv keele funktsiooni ekspluateerima et säästa üks koodi rida on elegantne.
• Minu kood ei ole kunagi süüdi, see on alati ideaalne, ma ei tee vigasid.
• Kuna minu kood ei ole kunagi süüdi, mu ei ole seda vaja palju testida, kui üldse.
• Kuna minu kood on ideaalne, kui programm ei tööta, see on kasutaja viga et ta sisestas vale data.
• Kuna minu kood on ideaalne, kui programm töötab liiga aeglaselt, see on ülemuste süü et nad ei võimaldanud piisavalt võimsamat arvutid.

Hirmuga leidsin et endal palju neid „sümptomid“ meie programmeerimise ülesannete tegemisel. Küll tahan need nii kiiresti kui võimalik ära teha, ei mõelda eriti nende loetuvuse ja struktuuri peale, kohustuslik kommentaarid lisandan „lihtsalt et midagi oleks“ printsiibis. Vihastan kui midagi ei tule välja ja süüdistan halb ülesanne sõnastus või arvan et ette antud loogika on rumal: „võiks palju lihtsam lahendada!“. Ja ärge alustage „rumalate“ testidega, mis õppejõud tegid „ei ole seda vaja palju testida, kui üldse“. On ju jube! Hea mõnikord enda peale kõrvalt vaadata. Proovin siis end parimaks muuta!

Kuidas Teil sellega on? Leiate endal „cowboy coder“ märke?

 

PS: Noh ei tulnud artikkel antud teemal (teema on halb, kõik teised on süüdi ;) ) aga arvan et ikka kasulik on! Seega postitan seda.

Hakker (teema 10)

Just lugesin Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO. Väga huvitav artikel kõigele kes tahab koodi kirjutama, ja selle osas tippule (see ei tähenda et kõik tipp koodiad on hakkerid, aga hakker kes läheb selle kirjelduse all on kindlasti tipp) jõudma.

Esimine mis see artikel teeb, on hakker ja krakker vahe panemine, ja neid kaks mõisted eraldamine: “he basic difference is this: hackers build things, crackers break them.” See on üks asi mis on uustulejale ei ole kohe arusaadav. Tavaelus enamus inimesi kasutab neid terminit valesti. Hakker on aga “probleemi lahendaja” mitte “koodide murdja”.

Hakkeri filasoofias on 5 nurgakivi:

Maailmas on lõpmatu huvitavat probleeme mis ootavad oma lahendust – ehk hakker on see inimine kes tunneb huvi ja saab hea tunne igasuguste probleemide lahendamises.

Mitte ükski probleem ei tasu kaks korda lahendada – ehk hakker hindab oma ja enda kolleegide aja. Ta jagab vabalt oma lahendused et ajdata säästa teiste hakkerite aega.

Igavus ja tööorjus on kuri – ehk tõeline hakker ei ole kunagi igavuses (vaata punkt 1, tal on alati olemas huvitav probleem lahendamiseks), selleks et tööorjus ja igav momentid vähemaks teha kasutab ta väga lajali automatiseerimist.

Vabadus on hea – ehk vastustundlike täiskasvanud ei ole vaja reguleerida, võimud võivad ainult piirata ja keelata huvitavate probleemide lahendamist. Kuigi siin hakkerit võivad valikuliselt osa oma vabadusest keelata kui see võimaldab neile mingi huvitava probleemi lahendama, kui teist viisi ei ole olemas.

Õige suhtumine ei aseta oskust – ehk keerukate probleemide lahendus on ainuke mille kohta hakkerit üks teist tunnistavad. Kui sa teed kõik muu aga seda ei oska + saa ei ole hakker.

Lugedes seda artiklit mul ei janud mulje et hakkerit on “IT komunistid” (heas mõttes), ja viivad elu “igast võimalikust, igale vastavalt vajadusele”  printsiipi. Nad kavatsevad muuta (ja muudavad!!!) maailm parimaks, jagavad oma saavutusi vabalt ja kõigele. Nagu kommunismi “Kõik inimesed on sugulased” neile ei ole tähtis rass-sugu või midagi muu ainult idiaalide jälitamine, ja probleemide lahendamise oskused on otsustavad.

Kas minust tuleb kunagi hakker? Tõenäoliselt mitte, kuigi nende kultuur minuga hästi istub, ja mulle meeldib probleemide lahendamine, saan sellist tõesti mõnu. Olla hakker oleks küll minu jaoks kindlasti vahva eesmärk, ja selleks saamine suur saavutus, aga kardan et minu sotsiaalselt lubadused ei jätta mulle piisavalt aega et seda ära teha. Nagu artikliss on ka mainitud “nerd” ja “hakker” rühmade vahel on suur katmine, just selle pärast et “Being something of a social outcast helps you stay concentrated on the really important thing”. Kahjuks (või parimaks) ei arva et hakkerite  ideaalid (milledega ma olen nõus, ja igatpidi poolt) saavad muuta minu elu ainsa, või tähtsama eesmärgiks.

IT-juht (teema 9)

Kirjelda ajaveebiartiklis kaht tuntud IT-juhti (võivad olla nii Eestist kui mujalt), kes esindavad kaht erinevat juhitüüpi ülaltoodud jaotuses (juht, suhtleja, treener...).

Hmm… Kirjutada väikses artiklis kaks juhi kes lähevad erineva tüüpide all, ei hakka seda tegema, esiteks see läheks liiga pikaks kui seda kvaliteetselt teha (aga ebakvaliteetsed pole mõtted). Ja teiseks ja tähtsamaks hea juht peab kõik neid omadused enda sees ühendama. Kui on kindla 1 tüüpi „tuntud“ juht siis see peab olema PR meister mitte IT juht, ja nendest ka ei tahaks rääkida.

Võtame, näiteks, „Kasperski Lab“ asutaja ja pea uurija Evgeni Kasperski:

Juht – Evgenil oli alguses peale huvi valdkonna vastu ja nägemine kuhu ta tahab oma ettevõttega jõuda. Tema juhtimisega Kasperski Lab jõudis kolme kõige tuntud ja enamkasutatud antiviiruste hulka.

Teavitaja/suhtleja – Evgeni kohta võiks mõelda et suhtlemine ei ole tema kõige tugevam külg. Kaks korda läksid Kasperski Lab ettevõttest võtmemängijad ära:  2011 – tema eks naine ja 2014 terve seeria äraminekut, mõlemad olid seotud ettevõtete sisestega erimeelsustega. Kuigi aga tuleb tunnistama et nagu PR, ja suhtleja välismaailmaga tal oli edu, saades CEOks aastas 2007 ta sõitis iga aasta 20-30 riiki et oma produkti edasi viima ja tulemus ei lasknud kaua oodata.

Treener/juhendaja – Siin ma olen veids raskuseks, ei leidnud eriti artikli tema kohta treeneri rollis, aga alustades tema ettevõttes töötas vaid 13 inimest (!) kaasarvatud mitte IT spetsialistid. Ja isegi sellise väikse meeskonnaga ta tõi turule väidetavalt ainuke antiviirus mis oli suuteline tuvastada ja likvideerida CIH AKA „the Chernobyl“ virus. See küll näitab et tegemist on suurepärase „treeneriga“

Mentor/õpetaja – Kasperski on üle maailma tuntud nagu üks suremast IT turvalisuse ekspert. Olles nii nimetatud „isetehtud mees“ kes saavutas edu tehes seda mida ta armastab, ta küll inspireerib.

Arengumootor – Üks põhjus miks tema eks naine Kasperski Lab ära läks oli seda et Evgeni ei lubanud ettevõtte avalikuks teha sest see pidi tegema otsuste võtmine aeglaseks, ja kahjustama pikka ajalist R&D. Tema produktid olid esimesed kes, näiteks, võtsid kasutusele viiruste monitoorimine isoleeritud karantiinis.

Ülemus – Nagu ülevalpool oli juba mainitud, Evgeni keelas ettevõtet avalikuks tegema, sest ei tahtnud oma ülemus rolli vähendamist. Ta ei karda oma võim kasutama ja valida kuhu edasi oma ettevõttega liikuma.

Nagu me näeme hea liider tõepoolest peab kõik neid omadused endal ühendama, ja siis tuleb talle edu. Evgeni eeskuju näitab et isegi sünnitades väikses linnas perifeerias (Novorossijsk on Venemaa mõttes väike linnake) on võimalik läbimurda, üleelada 90-nda hävitamist ja jõuda üks kõige rikkamate Venemaa inimeste hulgas (ilma nafta/gaasi ärita!)

Kes on „IT professionaal“? (Teema 8)

Et selle küsimust vastata, tuleb selgeks teade kes on „professionaal“. Avame EKSS ja näeme:

“elukutseliselt mingil alal tegutseja, elukutseline; oma ala meister. Jalgrattavõistlustel osalesid nii amatöörid kui professionaalid. Ise koolitüdruk, aga tantsib nagu professionaal. Näitleja kõneles professionaali vilumusega. Doktor Lee on oma ala tõeline professionaal.” 

Sõnal professionaal on kaks tähendus, esimesega on kõik lihtne kes töötab IT valdkonnas, ja saab selle eest palka – see ongi professionaal. Sama Lahenemine on inglise keeles kus mingi valdkonna „professional“ tähendab et inimene teenib raha selles valdkonnas.

 
Teise poolega on raskem. „Oma ala meister“, kus meister on: „väljapaistvate erialaste teadmiste ja oskustega isik“. Seega et saada aru kes see “IT professionaal” on tuleb vaadata millega IT tegeleb. Infotehnoloogia ehk IT on palju erinevad definitsioonid, mulle näiteks meeldib Information Technology Association of America (ITAA) definitsioon:  "uuringuid, loomist, arendamist, rakendamist, juurutamist, toetamist või juhtimist arvutipõhistele infosüsteemidele, eriti tarkvararakendustele ja arvuti riistvarale".  IT valdkond on väga lai, kas keegi oskab ennast öelda et ta on proff kogu IT valdkonda teab peensusteni, et nimetada end meistriks? Enamus sellel alal tegutsejad on suhteliselt spetsialiseeritud, ja küll aimuvad kõrval teemad aga ei tea neid peensused. Sporti analoogia jätkamises kas võime me nimetada profiks, jalgpalluri kes  oskab palli ainult lüüa, aga ei oska sööte anda? Ilmselt mitte.

Seega minu vastus oleks: „kas kõik (sellel alal töötavad) või mitte keegi“!

Rääkime Intellektuaalomandist (teema 6)

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi oma ramatus “The Case for Copyright Reform”  Teevad järgmised ettepanekud intellektuaalomandi seaduste muutmiseks:

1. Moral Rights Unchanged – Ainult autoril on õigus autoriks end nimetada, ja teised ei saa ilma tõendita end autoriks nimetada.
2. Free Non-Commercial Sharing – Kõik peavad olema võimalik intellektuaalomand oma tava elus kasutada, kui asi ei ole seotud rahaga, siis kasutamine on tasuta.
3. 20 Years Of Commercial Monopoly – Praegune intellektuaalomandi kaitse on eluiga + 70 aastat, see on liiga pikk, ja tuleb seda maha tõmmata 20 aastani.
4. Registration After 5 Years -  Kui autor ei ole end regestreerunud 5 aasta jooksul, siis ta loobub oma intellektuaalomandi kaitsest
5. Free Sampling – Kindlat reeglid kuidas  kasutada teiste inimeste intellektuaalomand näiteks paroodia, remiksi tegemiseks, või tsitaatide kasutamist.
6. A Ban on DRM – Loobuda tootjatele kehtestada oma reegleid, ja neid läbisurud tehniliste meetmete kaudu.
    

Minu arvates kõik neid ettepanekud on head ja ajakohased.

Esimene punkt on arusaadav ja keegi intellektuaalomandi vastu olevatest ei nõua vastast, nagu autorid ise mainisid „”Give credit where credit is due” is a good maxim that everybody agrees with“.

Teist punkt on mulle väga lähedal, et kui ma ostan endale näiteks maal, miks ainult mina saan seda nautida? Miks ma ei saa seda näidata oma sõpradele? Kas ma üldse ei julge seda oma seinale panna äkki keegi kes ei maksnud näeb???

Kolmas punkt on minu meeles ka loomulik, kui ma tahan laulata armastus laul kas ma pean siis oodata kuna autor sureb ära, ja siis veel 70 aastat? Või isegi mitte autori surma oodata, aga record company, mis piltlikult rääkides „väänas käed ära“ ja suunistas autori  lepingule, et autoriomand on nüüd rekord company oma… See veel paar huvitavad punkti mis autorid üles ei võtnud: kuidas saab oma autoriõigus müüa või osta? Kui sa oled autor sa oled autor, ja mingi raha ei muuta seda, Kasutades autorite analoogiat, seda et ma maksan ABBA’le raha ei tee mind ABBA’ks, nad on ikkagi autorid, ja intellektuaal omand peab kuuluma neile. Teine huvitab punkt, kuidas eristada intellektuaalomand kui tegemist on kollektiiv tööga? Kui võtta näiteks suur labor, mis leiutas uus ravim, kelle intellektuaal  omand selle peal on? Kas pea uurija oma kes lõi läbi granti saamine selle uurimistöö peale? Noor teadlasele, kellelt tuli põhiidee? Keskea laborandile kes aitas idee elu sisseviimisega? Või hoopis koristaja kes puhastas petri tassid? Kõik mängisid oma rolli, ja ilma nendeta ei tuleks midagi välja.

Neljas ja Viies punktidega ei ole ma eriti kokku puutunud, aga kõlavad nad küll loogiliselt.

Kuues punktil olen ka kahe käega poolt! Miks CD mis ma ostsin ei sa tagakoopia teha, kui midagi juhtub originaal CDga?

 

Kui tekkisid esimesed raamatukogud, siis räägiti et rohkem ei kirjutata ega ei müüa ühtegi raamatut, pole ju mõtted, kui raamarukogust saab neid tasuta laenutata. Mis me näeme sada aasta möödus? Raamatut kirjutatakse, ja avaldatakse siiamaani nähtamatu kogustest. Näiteks võib tuua NSVL, kõik oma miinuste puhul, intellektuaalomandi  õigust praeguses mõttes seal ei olnud, esimene kosmose lend või kolm neljast Veenemaale toodut Oskari film oli just NSVL saavutus.

Rääkime „Netikettist“. (teema 5)

Neti etiketil ehk Netiketil on 10 käsku kas tee neid teate? Mina küll varem ei teadnud, siin nad siis on:

Netiketti  10 käsku:

1. Ole inimene (Remember the human).
2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).
3. Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth).
5. Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
6. Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
7. Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
8. Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).
9. Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).
10. Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).

Kui tihti te kasutan neid oma e-suhtumises? Kui vaadata minu interneti kogemus siis laius laastus võib seda jagada kaheks suureks rühmaks: suurem osa on minu tuttavad reaalelus (peamiselt sõbrad), kellega on mingil põhjusel praegu mugavam rääkida e-teel, aga kellega ma ka tihipeal kohtun realelus, ja mulle tundmatut inimesed, kellega ma kohtusin internetis „juhuslikult“ ja tõenäoliselt rohkem ei puutu kokku. Nende peal on mul täiesti erinevat käitumismaali.

Esimene gruppi puhul kindlasti peetan kinni käsud: käitun nagu mina, inimesena,  käituksin reaal elus, seega vaatan kus suhtumine toimub.  4 jaga on natuke keerulisem, kuna sõprade rääkimisele on küll koht kus nalju ja killud visata, aga minu arusaamast see ei ole aega /bandwidth raiskamine (kuigi ei edasta tähtsad ja  vajalikud infot), sest see ongi eesmärk. „Sõimus sõdu“ küll juhtub, aga priivaat chatides, ja muidugi healoomulikud, vesteldatakse ju sõpradega. 8-10 on ka kõik OK. Seega tuleb tunnistada et need käsud on loogilised, ja neid on hea peeta, võiks isegi öelda et nad kehtivad ka reaal maailma suhtumise puhul (4-jandal käsul võib ainult võrguühendust ära võtta).

Teise gruppi puhul, võin öelda et see on enamuses mul mängude sees suhtlemine, nendega kes soovivad mängu ajal või pärast seda midagi arutleda või aurutada. Siin ma pean tunnistama et ei pea alati 7  reegel, mõni kord inimesed just nagu küsivad et neid mõnitaks (jah ütleme ausalt mõnikord tundub nii hea natuke trollina olla). Teiselt poolt on olnud ka vestluseid mis oma algus saanud küll sõimamist, aga kasutades (mitteteadlikult) need 10 lihtsat reeglid lõppesid healoomuliku vestlusega. Eriti tähtis siin puhul on just punkt 6, ehk jaga oma teadmisi. Ehk kui ebaõiglaste sõimamise peale, sa räägid miks ja kus sa võitsid, ja kus olid vastase vead mis sa nägid siis see tihipeal viib  vestlus „produktiivsale“ suunale, ja mõlemad pooled lähevad sellest hea meelega. Trollimise puhul on see õige ainult ühe poole jaoks.

Seega võin öelda, et isegi nende teatamata enamus ajal jälgisin „10 netiketti käsku“ , aga kuidas teie arvate, kas on nende jälitamine hea idee, või reeglid on selleks et neid purustada?